Ma arvasin, et ma ei kirjuta siia midagi. Viimane postitus oli justkui hüvastijätt. Nüüd leidsin end lugemast neid vanu postitusi...ma oskan vahel täitsa vaimukas olla ju.
Põhimõtetest niipalju, et ma otsustasin täiskarsklaseks hakata. Miks? Sest mu sõbranna jõi end aastavahetusel lihtsalt kapsaks. Ei teagi, kas see ons nüüd hea või halb, et ta end kõrvalt ei näinud. Ehk peaks ta ka oma lubadusest´ mitte juua ´ kinni , kui oleks end näinud. Valus oli vaadata, ma oleksin murdunud kui ei oleks olnud kahte armsat sõpra. Aga pole mõtet ohkida siin. Elu on üldse liiga lühike et ohkida.
Kuidas nüüd kokku võtta neid lõputult pikki ent samas lühikesi kuid? Proovin kuidagi. Ma leidsin enda hingesugulase. Öeldakse vist nii nende inimeste kohta, kes on sinuga väga sarnased ,väga paljudes asjades. Ma ei ole otseselt ta peegelpilt, heal juhul olen peegeldus väga sopases poriloigus vihma ajal- sa saad aru, et see peegelduses oled sina, aga sa lihtsalt tead seda ja vahel saad kinnitust. Ta on nagu...mu parim sõber kellega ma jagan kõike. Me räägime pea iga päev. Me ei nõua üksteiselt midagi.Vähemalt otseselt mitte. Nii on lihtne. Hea kui on lihtne.Seni kuni see meid toidab oleme me rahul.
See ongi ainuke asi mis vajab mainimist. Ma mõtlen, et ma pigem mõtlen ülejäänud asju..endale peab ka midagi hoidma. Et oleks mida hiljem anda.
