Ma ei oska enam õieti kirjutada ega mõelda. Lihtsalt tuleb lünk, tõk-tõk-tõk, mis nüüd? Viimaselajal olen paras ajukääbik olnud: teen lollusi ja unustan asju. Mõtlen, "ma olen nii rumal, et valus hakkab." Ja see mõte üles kirjutatult tundub konarlik ja ilmselgelt ebakorrektne. Enesekriitika. Kui kiišu ei oleks mulle maininud VHK avaldust, oleksin ma selle lihtsalt maha maganud. Kuulsin, et sinna on vähe kohti. Vaatavad mu peale ja näevad, et ma olen suur talent? Vaevalt. Muusikaga on üldse nii nagu on, vahest tuleb midagi, teinekord jälle mitte.
Vanemad on mul üsna vahvad. Isa ütles, et minuga saab nöökida, aga empsiga ei saa. Asi selles, et tal hakkab kurb, justkui nöögiks enda kallal. Vastasin talle, et ta lihtsalt armastab teda nii väga, et ei saa isegi nöökida. Ta vajus hetkeks mõttesse ja vastas jah. 27 aastat abielu, tehke järgi kui oskate.
Nad ei ole kunagi minu meestevalikuga rahul, leiavad ikka, et üks on loll ja teine sant.
Ühesõnaga famoosne.Tegelikult ei ole mul millegi üle iriseda olgugi, et tema on selline ja sina selline ja mina sootuks sinu vastand.
No comments:
Post a Comment