Veendumused.

Ma olen veendunud, et mul ei ole kellegi jaoks enam õieti aega.

 Elu on üks jalaga näkku saamine. Sa pead end läbi närima. Õnnetuste rodusse on eksinud paar õnnelikku hetke, mis tahetakse alati ära võtta, nagu oleks ekitud saajaga. Ma mõtlesin, et olen jube tark ja "avan kapi", mida ma avada ei tohiks, mitte veel. Õnneks leidsid Sa ise, et sellest suurest avamisest midagi välja ei tule. Sest me ei olnud üksteisega nõus. Kes mida väärtustab. Kõrge moraal. Ma ei valeta inimestele keda ma armastan. Rääkimata jätmine on ka vale. Ma kaotan. Filmides võidavad alati head, reaalsus räägib muud. Ma ei ole kurb, sest elu on liiga lühike, et kurb olla. Ma pole hetkekski kahelnud selles mida rääkisin. Hoopis Sina olid see kes nõudis liiga palju, ise midagi andmata. Ei süüdista, lihtsalt ütlen Sulle tuhat korda, et ma armastan Sind, teadmata millest ma räägin( mul tõesti pole vähematki aimu). Ma ütlesin Sulle, et elu on pigem andmine, aga ega Sa mind kuula, mees. Mehed on suured lapsed ja kahjuks teevad nad ise lapsi. Ja see on ikka väga õudne, kui laps saab lapse.
Nüüd ma ei suuda jälle mõelda, lünklünklünk ja peavalu. Hommikul 1ne asi õhtul viimane,  kes või mis see on?