Oli kaunis kolmapäeva hommik, pigem lähenes lõunale. Jalutas üks neiu mööda rannajoont. Isa kõndis tema kõrval, sammudes aeglasemalt, raskemalt. Nad vaikisid ja kõndisid muuli poole. Rannas lamasid valged ja pruunid kehad vaheldumisi. Väikesed koerad, kes olid nööriotsas vangis ja niutsusid kurvalt. Surnud kajakas kes oli maetud liivaalla nii, et tiivaotsad välja paistsid. Tema sõber hulpimas 30m eemal rannajoonel, lastes lainel end vaikselt kiigutada, lastes lainel liigutada oma pead, edasi-tagasi nõtke kaela küljes. Kilkavad lapsed. Kivine ja kuum liiv muuli ääres; settinud vetikate lehk. Kõva ja valus oli käia seal muulil, harjumatu. Mees korjas maast hiina tähtedega õllekorgi. Näitas leidu oma tütrele ja nad sammusid tagasi. Tagasi surnud kajakate poole. Vesi oli küllaltki soe ning rulluvad lained peksid liiva üles ja vahutasid vallatult. Lained tõid endaga kaasa igasugust sodi, vetikaid ja surnud kalu.Tüdruk oli leiu tugevalt pihku surunud, et näidata seda oma vennale. Surus selle nii tugevalt pihku, et see sinna sinaka kettakujulise jäle muljus. Mida ta mõtles, seda teab ta vaid ise.
Liivas vaevles liblikas, ta tiivad olid veepritsmetega kastetud ja liivast rasked. Neiu võttis ta üles ja peitis oma peopessa, mitte sinna kus oli õllekork vaid teise.Liblikas siputas ta peopesas,kõditas sõrmi, aga neiu ei hoolinud ja pigistas pudelikorki teises käes veel tugevamalt kui enne. Tiivulise asetas ta männi alla, kus oli vari ja tuulevaikus. Sammus on vennani ja surus talle pudelikorgi pihku. vend mühatas: "see on sitt õlu, ma jõin seda hiina restoranis"
No comments:
Post a Comment