Kui palju on neid, kes ei ütle välja neid sõnu, sest teavad, et see tunne ei mahu sõnadesse. See miski, mis on suurem kui sõnad ja suurem, kui me ise. Tegelikult ei ole neid sõnu vaja, üldse pole sõnu vaja, sest me mõistame üksteist silmapilgutusestki. Kui ma need siiski lausun, jääb sõnade taha veel midagi, minu sisse...see loeb..just see tunne.
------
Mulle meeldib inimesega koos lihtsalt olla, vaikides.. See ei ole selline häiriv vaikus vaid pigem selline üksteise mõistmise vaikus.
Mõistmine ilma sõnadeta.
Mitte, et mulle koguaeg meeldib vait olla. Ma olen pläraläraleenu isiklikult ja räägin Su kasvõi surnuks.
-----
Mõtlesin ennist, et see ei olegi oluline, kes Sa oled...oluline on hoopis see, kuidas Sa oled. Usun, et igaüks meist teeb igapäev maailma paremaks, kasvõi naeratades postiljonile. Sellega tahtsin öelda, et rõõmusta väikeste asjade üle! oo, shokolaadikomm!:DMõistad? Ma olen naiivne vahest...aga rõõmus ikkagi:D
---
Kui meil kõigil oleksid sõbrad, kes ei laseks meile kurbust liiga sügavale südamesse oleksime me õnnelikud. Muidugi ei tähenda see seda, et peaksime koguaeg rõõmsad olema, ei kindlasti mitte. Aga ärge kurat muretsega nii palju..kõik läheb nii nagu peab, anna asi juhuse kätte ja see laheneb iseenesest( ma ei räägi siin maksmata arvest, sest sellel juhul tulevad teile lihtsalt maksuametisõpsud külla).
--
Ma istusin pargipingil ja vaatasin mööduvaid inimesi, nende emotsioone, lihstalt niisama. Ja kinnitasin endale veelkord, et inimesed on ilusad.
Liisa ja päev, mil ta eriti midagi tarka ei teinud.
Kas oleks võimlik natuke suuremal kirjutada,et ei peaks luupi võtma....
ReplyDelete