Tere õhtust, kallis.
Jutustan teile armsa muinasjutu Sipsikust ja
Pöial-Liisist järgmisel korral.
Kuskilt ei oska alustada, blogisin ammu, eksole. Vahepeal on juhtunud niivõrd palju, et kui ma nüüd tagasi vaatan, siis ma ise ka ei usu seda. Viimaselajal leian end mõtlemast veel sügavamalt oma tulevikust ja mis saab... Sipsikust ka. Kontrollin oma telefoni nagu mingi hullumeelne, et ega ma pole midagi maha maganud. T o b e. Ma üritan mitte mõelda, mis saab, ma ei tea...me ei tea. Ja peab tunnistame, et mulle tõsiselt meeldib sõna "me". Üritan kahe jalaga maapeal olla, aga samas tahaks olla meeletu...nagu Sigrid Undset on lausunud " Head päevad langevad osaks mõistlikele inimestele, parimad aga neile, kes julgevad olla meeletud". Aga kainet mõistust peab hoidma, lihtsalt peab.
Koolis ei ole enam nii raske, kui ma ise ennast positiivsemalt häälestan. Ajaleheartiklid said ka ilma tapva vaevata tehtud, kartsin hullemat.Ausalt. Kõik oli muidugi suhteliselt pealiskaudne, aga ma üllatusin mõne inimese siiruses. See oli temast väga kena, aitäh Sulle. Inimesed tunduvad üldse kenamad viimaselajal. Naiivusu, jah:D:D Hea, et ma suudan enda üle jätkuvalt naerda.
Muusikat teeme vaikselt, ma tõesti sügavalt kahtlen oma oskustes, aga niikaua kuni nad mind ära ei aja on vist kõik korras. Sellekohapealt ma küll midagi head ei leia endas. Aga juu siis päris öökima ei aja. Mulle tundub, et ma kirjutan igakord siia täpselt samasugust iba.
Aga pean nentima, et mu vanem vend oskab ideaalselt kaneelisaiakesi teha.
Mis oli mõte? Arvate, et mul oli selle mõtte peale aega mõelda, kui ma jälgin pidevalt oma msn'i akent ja ootan Sinu tulekut...
No comments:
Post a Comment