Viimaselajal tunnen kuidas aeg mulle mäkra mängib. Peaks nagu midagi tegema, aga nagu ei taha ka. Langetama a s j a l i k k e otsuseid. No okok, ma ei oska midagi öelda, sest ma ei saa garanteerida õnnestumist. See käib kõige kohta muide.
Rääkides vastukajast : meie 'bändi' esinemine. Noh ma ei tea, lõbus oli. Lihtsalt oleks pidanud rohkem endajaoks tegema...ja paremini. Selliseid asju ongi ainult mõtet endajaoks teha; teised kuulavad siis kui tahavad, kui ei, siis ei kuula.Lihtne. Kuigi olgem ausad, see oli üsna jube. Aga see ei ole oluline, oluline on see, et ma ületasin iseennast. Kõige suurem võit on võit enda üle. Teised suhtusid normaalselt, mida ikka tahta..põhiline oli "Tõmble vähem" kommentaar. pfh.
Ma küsin endalt viimaselajal, et kas ma tean mida ma tahan...tutkit ma tean sul. Kust ma tean, et asi on õige ja miks ma üldse vaevun selle üle nii sügavalt juurdlema.Nagu see midagi paremaks teeks.
Olen tõsiselt rõõmus, et maailmas on inimesi, kellele ei lähe korda, mida teised minust arvavad. Niisamuti nagu see ei lähe mulle korda. Ja seda, et ma rõõmus olen mu nägu ei näita.
Mäletan, et kui olin väike tirts siis oli mingi eriline tunne kui oli vastlapäev või uus-aasta õhtu, no mis iganes sündmus. A la täna sööme me vastlakuklit ja ainult täna laseme võidu liugu ja see lihtne mõte tegi mu rõõmsaks. Võiks praegu ka nii olla. Aga nüüd ma näen kõike mis on selle ümber, näen laiemalt. Kurb on see. Isa ütles mulle, et "mida vanemaks Sa saad seda vähem tundeid sellised asjad tekitavad". Mida ma siis tunnen, ainult kibestumist, kurbust ja viha?
Aga mis siis, kui ma tunnen juba praegu ainult neid asju? Tähenab, õh...raske on. Kurb on. Üksi on olla, kuigi ma ei ole üksi. Keegi lihtsalt ei mõista mind. Meie vanemad, oktoobrilapsed ja ma ei tea, mis kõik te ära ei olnud...nagu ei tahagi uuendustega kaasa minna. Arvavad , et nii kuidas nemad teevad on õige ja ülejäänud asjad on "halb, saatanast". Ühesõnaga, nii nagu meie teeme on vale. Äkki lubaks meil ise oma vigadest õppida, mitte mingit terrorit teha meile. Mu ema terroriseerib mind, igal hommikul, üks ja sama...päeval ja õhtul. Öö on mu lemmik aeg, siis kõik magavad ja on ometigi vait. Me, myself and I time. Aga ma tahan ka magada millalgi.
Kõik tahavad, et neid usaldataks. Ei, ma ei usalda. Ja ma ütlen tihti ei...kui ma lihtsalt ei taha oma vastusega teisi pahandada, siis ma olen vait, las arvavad ise. Tehke ise, tehke paremini. Aga ärge näägutage hommikust-õhtuni, et oi kui halb, oi kui paha...Ma üritan siin hakkama saada ..endaga. Ma ei ole isekas inimene sellepärast. Öösiti kasvatan haavu kinni, mis hommikul jälle lahti kistakse..ja nii päevast päeva. Ja palun ärge tehke nägu, et meie vahel on kõk korras.
Inimesel on raske armastada seda, mida ei saa katsuda.
--
Kuidas uputada blondiini?
Paigalda peegel basseini põhja.
Loodan, et Sul hakkas parem.
<3
No comments:
Post a Comment