Klaveritund ja linnamelu, lihtelu 4 seina vahel ja sünnipäevad.

       Tühi leht ärritab mind. Ma ei saanud eile öösel und. Vaatasin oma toa valget lage ja mõistsin, et laul "Liisa"  ei olegi nii vale sisuga. Räägin osast "ei taha minna köki, blablabla,tal pea on poisse täis". Üks mees andis mulle mõista, et ma ei saa ilma meesteta, aga ma olen piisavalt põikpäine, et endaga selleüle vaielda. Endaga vaielda. Naersin enda üle kui nõusi pesin, kui tobe. Kas ma tõesti arvasin, et ma suudan enda alateadvust muuta? Pigem lihtsalt tahtsin uskuda, et suudan. Igaljuhul ma sain aru, et mul on tõesti mingid haiglased vajadused ja mulle ei meeldi üksi olla, vaevalt mind seepärast hukka mõistetakse. See on ju nii inimlik. Siiski pole mul väiksematki kavatsust tollele mehele seda tunnistada. Arvaku, et ma olen supernaine, mida ma ilmselgelt olen.(Päris hästi arvab mõni endast) Tobedad noored inimesed, alati arvavad endast liiga palju.Seda arvab minu isa. Ja mu ema vangutab  pead. No mis on, noorus on koguaeg, alates jääajast juba hukas, no keda siin hukka mõista? Igaljuhul rikutud noorusest...

   Neiu käis tunnis, seekord ühe armsa pedagoogi, tema enda klaveriõpetaja õpetaja juures. Sümpaatne ja võluv daam, kelle kohta võib öelda, et olenemata tema vanusest on ta sisemiselt noor, selle sõna kõige paremas tähenduses, muidugimõista. Lõbus ja tark samaaegselt, ülepakumata ja eetikapiirides. Tund läks kiiresti. Mademoiselle isa tuli talel vastu. Akadeemia üliõpilastest noorte poiste pilgud jäid neiule pidama, aga kui tema kõrvale ilmus just 50. aastaseks saanud parimas vormis vormikas poolkiilaspäine ja isepäine mees, kes juhtumisi oli tolle isa, siis kohkusid nood, veidi teistmoodi mehed. See pisut kohev ja pisut taandunud(vägapalju) juuksepiiriga mees lihtsalt paiskas õhku midagi sellist, mis kõik mehed, kes vähegi julgesid oma silmi tema printsessa poole pöörata , kohmetuma pani, vagaseks tegi  justkui allunud hundid paljastades kaela ..alfale. 

--------------------
     Nagu tavaliselt istuti ümber laua. Vahel räägiti kõrvalistujaga, kumardudes ettepoole või natukene juba peast surisedes liiga familiaarseks mindi. Seal oli üks neiu, kes pärast kõigi klaasid ära pesi ja kontrollis, kas mõni mees on  veel elus. Ta lõpuks ei teadnudki palju inimesi seal olnud oli. Igaljuhul jäi talle ette noormees, kes istus diivanil, üks jalg üle teise, näppis oma valge triiksärgi nööpe kraejuurest lahti ning seejärel manseti omi. Viiamstega ta hakkama ei saanud, või ei tahtnud-kes teab. Ta istus enamjaolt vaikides, riivates tüdruku silmi vaid hetkeks kui sõbra poole pöördus. Alati keeras oma silmad ( need silmad olid hallikad sinised ja pisut kurvad)temalt, kes tuleb tunnistada nägi parem välja kui harju keskmine. Siiski enamjaolt igakord silmas neiut silmanurgast kui näo sinnapoole pööras ja neiu pilk peatus tema silmdel, nagu ta ei oleks elusees meest näinud. Tüdruk rääkis kõrvalistujaga, samal ajal vaadates mida mees teeb: mees vaatas mõtlikult seina poole ja hõõrus parema käega enda lõualuud. Neiu oli spontaanselt sama teinud, seda mõistes pani ta käed sülle, mõtles hetkeks, siis võttis laual oleva pokaali ja mekkis seal olevat roosat ja kihisevat jooki. Aga tuleb tunnstada, et nii kena meest ei olnud ta tõesti kaua näinud.